Kuule ei minda enam selleks, et tõestada oma suutlikkust ja poliitilise koolkonna tugevust. Lisaks lootusele turgutada riigi majandust näib kumavat sellest läbi ka lihtlabane soov planeedilt lahkuda, leiab Raadio 2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Kolmapäeval, 1. aprilli hilisõhtul peaks Floridas asuvast stardikompleksist startima rakett Kuule, pardal inimesed. Kes seda ei usu, neil võib olla õigus. Tegemist pole siiski naljaga. Sobiva stardiakna pikkus on kaks tundi. Ilmastiku või tehniliste probleemide korral on soodsaid päevi veel kuni 6. aprillini. Vastasel juhul lükkub uus katse edasi vähemalt kuu lõpuni.
Tehnilise rutiinsuse ajastul ei pruugi paista sündmus sama säravana, kui 1969. aasta 20. juuli, mil rakett startis esimest korda Kuu suunas. Viimasest inimese reisist Kuule on möödas 53 aastat. See asjaolu peaks vähemalt ärgitama küsima, kuhu nüüd kiire hakkas, justkui poleks maailmal lahendada olulisemaid probleeme. Järsku on tegu hoopis minevikukajalise eputamisega, mis poleks sugugi kohatu oletus?
Üks osa soovist rakette Kuule saata on olnud kindlasti geopoliitiline kukepoks. Inimesed vajavad, et nende edu tunnustataks ja tunnet, et nad kuuluvad võitjate poolele. Ameeriklased on heisanud Kuul kuus lippu. Hiinlased vähemalt ühe. Nende oma ei heisanud inimene, vaid kuukulgur. Kohale jõudis ka Nõukogude Liidu lipp. Vähemalt formaalses mõttes, kuna asus Kuu pinnale purunenud transpordivahendi sees.
Poliitikast tõsisem saavutus on olnud siiski tehnoloogilise suutlikkuse proovile panemine, millel on otsene sotsiaalmajanduslik mõju. Majandusteadlased ja ajaloolased peavad omaaegset Apollo programmi üheks ajaloo kõige tõhusamaks valitsuse suunatud tehnoloogiliseks investeeringuks. Otseste ja kaudsete kordajaefektide arvutused on keerukad ja metoodikavalikud tekitavad majandusteadlaste seas vaidlusi. Ometi ollakse selles üksmeelel, et majanduslik kasu ületas kulusid mitmekordselt.
Viimast tuuakse siin-seal eeskujuks, kui vaetakse riigi rolli ettevõtluse stimuleerimisel. Neil juhtudel eelistatakse kasutada seni suurimaks arvutatud näidet. Aastal 1976 ilmunud Chase Econometricsi uuringus leiti, et iga kosmoseprogrammile kulutatud dollari kohta sai USA tagasi 14 dollarit.
Raskemini mõõdetav, aga kõige suurema mõjuga oli haridust ja eriti tehnoloogia valdkonda erialasid tabanud kasvuefekt. Toonaste otsuste mõjud ulatuvad tänapäeva. Tänu Apollo programmile kasvas hüppeliselt USA ülikoolides tehnikavaldkondade lõpetajate arv. Neist osa siirdusid teadusesse ja teised ettevõtlusesse.
Kolmas kosmosetehnoloogiate arendamist kannustav tegur olid geopoliitilised pinged. Need on ka tänapäeval kõrgseisus. Kuuekümnendad olid külma sõja haripunkt. USA valitsus kulutas NASA-le ligemale neli protsenti föderaaleelarvest.
Praegu jääb see alla poole protsendi. Kui meie päevil mõtleb suurem osa alustavaid tehnoloogiaettevõtteid, kuidas teenida reklaamiraha või ennast mõnele suuremale ettevõttele maha müüa, siis toona mõeldi, kuidas üht või teist asja saaks kasutada kosmoses. Alates arvutitest ja lõpetades materjaliteadusega oli siht rohkem inimkonna kui sotsiaalmeedia teenistuses.
Praeguseks 53-aasta pikkuseks paus on pikk aeg. Vahepeal sündis ja vananes terve põlvkond, kellel jäi kosmose- ja ennekõike Kuud puudutav teema kogemata. Pausis peitub omaette jutustus tehnoloogilise arengu tujukusest. Ühel hetkel vallutavad kõigi tähelepanu kosmoseraketid ja Kuu-asum, et siis peatuda ja aastateks kaduda. Nüüd, mil seda uuesti tehakse, näib, et midagi on pidanud muutuma. Ilmselt mitte enam poliitiliselt ega majanduslikult, vaid tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt.
Vahendid on erinevad. Motivatsioon on teistsugune, lootkem, et rohkem arenenud. Lisaks on ootused keerukamad. Enam ei minda Kuule, et tõestada oma suutlikkust ja poliitilise koolkonna tugevust. Juhul kui 1. aprilli hilistes uudistes alustab rakett pikka reisi, ei näe me lahendust tänastele probleemidele, vaid mõtteviisi muutust. Me ikkagi tahame Maalt lahkuda ja see ei ole nali!
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.